Peteri lugu

Peter jutustab, kuidas ta jõudis järeldusele, et sotsiaalsest aktiivsusest ei ole vaja loobuda.
Peter, 58
MÕISTSIN, ET PEAN MIDAGI ETTE VÕTMA
Peter , 58

Mis ma oskan öelda? Olen alati olnud väga suhtlemisaldis inimene ning ma tahan, et töövälisel ajal kogu aeg toimuks midagi. Kui taipasin, et mul on probleeme pidamisega, arvasin et seltskonnaelul on nüüd küll kriips peal.

Ma ei tee iga päev tingimata just midagi eriti märkimisväärset, aga mulle meeldib avastada uusi restorane või lihtsalt sõpradega pubis õlut juua.

Paraku ei olnud lihtne end teiste seltsis mõnusalt tunda, kui mu mõtted olid pidevalt hoopis järgmise WC-s käigu juures. Mis siis, kui WC on kaugel või seal on järjekord?

Hakkasin otsima ettekäändeid, miks teistega mitte õlut jooma minna või mitte kokku saada, kui koht asus kodust liiga kaugel. Ma ei tahtnud vedeliku joomisega asja hullemaks teha ja ma ei olnud kindel, kas suudan end seni tagasi hoida kuni WC-sse jõuan. Lõpptulemusena jõin iga päev vähem vett, et ma ei peaks nii tihti urineerima, aga sellest sain endale üksnes peavalud.

Taipasin, et põiepidamatus põhjustab mulle rohkem ebamugavusi kui ma endale tunnistada tahtsin. Siis, ühel päeval töölt koju tulles juhtus midagi. Mul oli korraga imelik tunne ja siis tajusin, kuidas mu püksid märjaks muutuvad. Olin õnneks just autost välja astunud ja koduni, kus sain riideid vahetada, oli ainult paari minuti maa. Pärast seda juhtumit ei ahvatlenud mõte seltskondlikust kokkusaamisest väljaspool kodu mind enam üldse. Mis siis kui see kordub? Tundsin sõpradega suhtlemisest ja uute kohtade avastamisest suurt puudust.

Kellele sellest küll rääkida? Sõbrad, kellega väljas käisin, ei tulnud kõne allagi. Mõni töökaaslasest sõber? Siiski pigem mitte. Pojal on ka kogu aeg väga kiire ning see ei tundunud olevat piisavalt suur probleem, et teda sellega häirida. Pealegi ei oleks mul aimugi, kuidas sellist teemat tõstatada.

Teadsin siiski, et midagi tuleb ette võtta. Hakkasin internetis otsima. Sattusin lehele, kus räägiti abivahenditest ja ilmnes, et neid abivahendeid on palju erinevaid tüüpe. Seda ei oleks ma üldse osanud arvata! Oleksin nagu kullasoone leidnud ja tellisin endale mõned abivahendid veebipoest. Kõige suurepärasem on see, et need toimivad!

Nüüd olen jälle sama inimene, mis varem. Siiski, kui ma uude kohta lähen teen alati kohe kindlaks, kus asuvad WC-d ning istun nende lähedusse. Samuti kannan imavat aluspesu, mille tagavarapaar on mul kotis. Võtmelauseks on „parem karta kui kahetseda“. Parim asja juures on see, et kui ma väljas aega veedan, siis unustan täielikult, et kannan imavat aluspesu. Tunne on täpselt sama, mis tavalise aluspesu puhul ja ma saan rahumeeli keskenduda olulisematele asjadele. Nagu näiteks see, mis joogi peaksin toidu kõrvale tellima.

What are cookies?

Lorem ipsum dolor sit amet lorem ipsum dolor sit amet lorem ipsum dolor sit amet.